Sa oled siin

Veateade

  • Warning: mt_rand(): max(-1) is smaller than min(0) in Database::parseConnectionInfo() (line 1585 of /var/virtual/ti.ee/includes/database/database.inc).
  • Notice: Undefined offset: 0 in Database::parseConnectionInfo() (line 1585 of /var/virtual/ti.ee/includes/database/database.inc).

Koroona-aja mõju: tööohutusele hakkasid mõtlema ka need, kes sellele varem vilistasid

COVID-19 pandeemia on pannud varem tööohutusse väga leigelt suhtunud Eesti ettevõtted töökeskkonna riskide vastu huvi tundma, kirjutab tööinspektsiooni peadirektor Maret Maripuu.

Lõpule on jõudmas aasta, mis lõi sassi kogu maailma tavapärase toimimise. Riigid läksid lukku, lennukid ei lennanud, tavapärane suhtlus asendus virtuaalsega. Teame palju rohkem viirustest, peseme käsi rohkem kui iial varem ja kanname maske nagu Aasia turistid, keda me varem muigega vaatasime. Sellele aastale võiks panna tiitliks 'töötervishoiu aasta', sest 'tänu' koroonaviirusele on töötajate tervise hoidmine töökohal saanud niipalju tähelepanu.

Oleks ilmselt meelevaldne ütelda, et aastaga on meie töökeskkond teinud suure arenguhüppe ning ohutu ja tervisthoidev töökeskkond on saanud igapäevase elu osaks nagu kätepesu. Mõju avaldab siin esmalt see, et eriolukorra ajal piirati paljude ettevõtete tegevust, suur osa inimesi saadeti kodukontoritesse. Samas vähenes enim tööõnnetusi metalltoodete tootmisel, veonduses ja laonduses ning ehitusel, kus töö jätkus töökohal ka eriolukorra ajal - küll vähendatud mahus. Teisalt hakkas eriolukorra algusest kasvama töötute arv, mis tähendas, et osades sektorites tuli töö ära teha vähemate inimestega - mis tegelikult võiks justkui suurendada tööõnnetuste arvu, sest inimesed töötavad suurema pingega ja kiirustades, mis on õnnetuse juhtumise eelduseks. Tundub, et üks põhjus, miks õnnetusi on vähem, võib olla üldises tähelepanelikkuse tõusus - tööd tuleb teha targalt, ennast ja teisi hoides. Koroonaviiruse levik on meid õpetanud, et ohutusreeglid pole ainult tühi sõnakõlks või tööinspektorite tüütu erahuvi. Maskide kandmine, kätepesu, distantsi hoidmine tegelikult ka hoiavad inimesi tervena. Igaüks on saanud veenduda, et isikukaitsevahend tõesti kaitseb, näiteks mask. Kevadel helistas meile töömees, kes uuris, kas peaks maski ikka kandma - tema teeb juba 20 aastat puutööd, kus palju tolmu, aga pole kunagi maski ette pannud, kuid kas nüüd peaks? Loodetavasti saab ta nüüd tänu koroonaviirusele aru, et mask aitab ning kasutab ta maski ka puidutolmu vastu, millega ta juba 20 aastat oma kopse kahjustanud on.

2020. aasta tõstis hea töökeskkonna loomise olulisuse meie ettevõtete agendasse. Ka kõige kangekaelsem tööandja peab nüüd nõustuma töökeskkonna riskide hindamise ja nende maandamise vajadusega, sest kui ei võeta kasutusele meetmeid, kuidas ennetada COVID-19 viiruse levikut töökohal, läheb ettevõte lihtsalt kinni, ning mitte lihtsalt ettevõte, vaid hullemal juhul, kui kangekaelseid on rohkem kui üks, lausa kogu majandus. Ehk et klassikuid parafraseerides: „Hea töökeskkond on elementaarne, Watson!". Tööinspektsioon kontrollis nii kevadel kui kontrollib ka nüüd nakatumiste hoogustumise ajal koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmeid töökohtadel. Kui alguses oli suhtumine üsna pealiskaudne, siis juba mitu nädalat näeme, et tööandjad suhtuvad probleemi täie tõsidusega, suuniseid järgitakse hoolega ning leitud on kohati väga nutikaid lahendusi.

Vähem tööd, vähem tööõnnetusi?

Vaatame aga koroona-aja tööturu näitajaid teise nurga alt, nimelt kuidas selle aasta sündmused on mõjutanud tööõnnetusi. Selle aasta 11 kuuga on registreeritud 3382 tööõnnetust. Eelmisel aastal sama ajaga oli juhtunud 4006 õnnetust. Näeme, et sel aastal on 15,6% vähem tööõnnetusi, mis tähendab, et vähemalt 594 inimest eelmise aastaga võrreldes pääsesid tervisevigastusest.

Kriisidest saadud õppetunnid on alati arengule kaasa aidanud, nii saame loota, et ka töötervishoidu ja tööohutust võtavad nii Eesti töötajad kui tööandjad eluliselt olulise küsimusena ka post-koroona ühiskonnas. 2020, see keeruline aasta tõestas, et vastasel korral majandust jätkusuutlikuna hoida on pea võimatu.

Juba kolmandat korda viidi Euroopas läbi uuring (ESENER), mille käigus küsitleti vähemalt viie töötajaga ettevõtteid, kuidas neil on korraldatud töötervishoiu ja tööohutusega tegelemine - kas ja kuidas hinnatakse riske, kas tegeletakse psühhotsiaalsete ohuteguritega töökeskkonnas jmt. Küsitlus viidi läbi 33 riigis ning küsitleti 45 420 töökeskkonna spetsialisti. Eestist vastas 758 inimest.

Varasemal kahel korral on Eesti jäänud oma tulemustelt riikide sekka, kus tööohutusega tegeletakse vaid tööinspektorilt trahvi saamise hirmus. Põhjusena, miks ettevõttes tööohutuse ja töötervishoiuga piisavalt ei tegeleta, tõid 25% uuringus vastanuid välja selle, et pole inimest, kelle põhitööks oleks töökeskkonnaga tegelemine ja muu töö kõrvalt ei jää selleks piisavalt aega. Töökeskkonna riskide hindamine on läinud õige pisut paremaks - Eestist uuringus osalenud ettevõtted on nn traditsioonilisi riske (masinad, müra, vibratsioon jmt) hakanud paremini hindama. Uuringu keskmes oli psühhosotsiaalsetele ohutegurite hindamine, mis on jätkuvalt paljude tööandjate arvates uudne ja keeruline. Eesti vastanud märkisid sarnaselt teistele riikidele, et suurim psühhosotsiaalne risk on ettevõtete kliendid, teisel kohal on ajaline surve. Samas on nende riskide maandamine tihti ka keeruline. Vähesed märgid paranemisest eelmisel aastal (riskide hindamise kõrval ka sportimise toetamine ja liikumise edendamine, sõltuvusravi toetamine) jätavad siiski ohtralt arenemisruumi.

Tekst: Ärileht
Foto: Tiit Blaat