Menu

1918-1940

Tööinspektsiooni sünnipäevaks saab lugeda 14. detsembrit 1918. aastal, mil peaminister K. Päts, töö- ja hoolekandeminister A. Rei ning asjade valitseja kt T. Käärik kirjutasid alla "Määrused töökaitse komissaride kohta". Selle määrusega pandi töö- ja hoolekandeministrile kohustus määrata ametisse kohalikud töökaitse komissarid, nende arv ja tegevuspiirkonnad. Kehtestati töökaitsekomissaride ülesanded, mida oli 11 punkti.

Töökomissaride ülesandeks oli üleüldiste töökaitseseaduste täitmise järele valvamine, rikkumiste kohta protokollide koostamine, kohtutes oma protokollide järele süüdistamine, ettevõtete poolt väljaantavate ettekirjutuste, tabelite, reeglite ja määruste läbivaatamine ja kinnitamine, samuti järelevalve, tööliste ja ettevõtjate vahel ettetulevate konfliktide lahendamine, tööliste elusse puutuvate üleüldiste määruste kooskõlasse viimine töökaitse seaduste ja tööliste huvidega, tööministeeriumi käskude täitmine, valitsuse ülesandel vabrikute ja tehaste revideerimine, teadete kogumine ja läbi töötamine. Tolleaegsete töökaitsekomissaride ülesanded on võrreldavad tänastele tööinspektoritele pandud kohustustega.

Kõik ametisse nimetatud komissarid töötasid vanema töökaitsekomissari juhatuse all ning neil oli oma kantselei. Töökaitsekomissaridele anti õigus oma ülesannete täitmiseks abiks kutsuda ametiühisuse esindajad ning korraldada komisjonid. Kaebused komissaride tegevuse kohta tuli esitada töö- ja hoolekande ministeeriumile.

Esialgu määrati ametisse kolm komissari, kes paiknesid Tallinnas, Tartus ja Narvas. 1. jaoskonna töökaitsekomissar alustas tegevust 1918. aasta jõulukuus. Tema tegevuspiirkond oli kuni 1922. aastani Tallinna lääneosa ning Harju ja Lääne maakond, seejärel lisandusid Rapla kihelkond ja Paldiski linn.

1926. aastaks oli määratud ametisse vanemtööinspektor, kelle tegevuspiirkonnaks oli terve vabariik ja alluvuses olid vabariigi raudteed (ilma raudteetehasteta) ning viis Tööinspektsiooni jaoskonda (kaks tööinspektorit asusid Tallinnas, ülejäänud Narvas, Viljandis ja Tartus).

1929–1934 allusid tööinspektorid (komissarid nimetati inspektoriks 1927. aastal) Haridus- ja sotsiaalministeeriumile, 1934–1936 Teedeministeeriumile, 1936–1940 Sotsiaalministeeriumile.

Tööinspektsiooni seadus võeti vastu 16. septembril 1936. aastal.

Paralleelselt tööinspektoritega tegutses Vabariigis tehniline järelevalve. Eesti aurukatelde ja muude hädaohtlike sisseseadete järelevalve selts registreeriti Tallinna-Haapsalu Rahukogu poolt 1. juunil 1920.

Tööõnnetuste vastu kindlustamiseks loodi Eesti Vabariigi algaastail Eesti Tööliste Kinnitusühisus. Riigikogu seaduse alusel kuulusid töölised kinnituse alla, kui ettevõttes oli üle viie töölise.

Sellest ajast, kui Eesti 1921.a. septembris Rahvaste Liitu vastu võeti algas, ka Eesti delegatsioonide aktiivne osavõtt rahvusvaheliste õigusaktide koostamisest. Eesti ratifitseeris praktiliselt kõik tolle ajani vastuvõetud ILO konventsioonid.


1940–1990 Töökaitse nõukogude ajal

1940. aastal läksid tööinspektorid Töörahvakomissariaadi alluvusse.

Eesti Vabariigi annekteerimine Nõukogude Liidu poolt 1940. a juunis peatas viiekümneks aastaks riigipoolse töökaitsealase järelevalve. Selle formaalseks läbiviijaks määrati Eesti Ametiühingute Nõukogu ja piirkondlike ametiühingute komiteede koosseisus olevad töö-tehnikainspektorid, kes töötasid kommunistliku partei poolt Moskvast antud suuniste järgi. Nende arv Eesti NSV-s oli alla viiekümne. Nõukogude aja lõpus hakkasid ametiühingute uuenemisega paralleelselt erinevatel põhjustel loobuma oma tegevusest ametiühingute tööinspektorid.

See kõik tingis vajaduse alustada taasiseseisvunud Eestis Tööinspektsiooni kui riikliku järelevalvesüsteemi loomisega.


1990–1994 Tööinspektsiooni taastamine

Tööinspektsioon moodustati Eesti Vabariigi valitsuse määrusega 10. juulil 1990. aastal. Vabariigi Valitsuse poolt nimetati Tööinspektsiooni esimeseks direktoriks Heldur Nermann. 1990. aasta lõpuks oli direktor tööle võtnud 14 töötajat, kelle põhikirjajärgne sisuline tegevus algas 1. jaanuaril 1991. Samal aastal moodustati Tööinspektsiooni Tallinna ning Loode-, Kirde-, Lõuna-, Kagu-, ja Edela-Eesti piirkonnad.

Eesti Vabariigi Tööinspektsioon alustas senini ametiühingute tehnikainspektsioonidele pandud riiklike ülesannete täitmist - tootmises toimunud õnnetusjuhtumite uurimist, osalemist riiklikes vastuvõtukomisjonides, trahvisanktsioonide rakendamist töökaitse seadusandluse eirajate suhtes jms.

Sotsiaalministeerium kohustas kõiki Eesti Vabariigi territooriumil tegutsevaid ettevõtteid, asutusi ja organisatsioone informeerima tööõnnetustest operatiivselt Tööinspektsiooni ning koostama tööõnnetuse akti.

9. jaanuarist 1992. aastal asusid Riigi Tööinspektsiooni keskus ning Tallinna ja Loode-Eesti piirkonnad Tallinnas aadressil Estonia pst. 5. Sel ajal moodustati lisaks Lääne-Eesti piirkond.

1.07.1992. kehtima hakanud töökaitse seaduse ja töölepingu seadusega anti Tööinspektsiooni pädevusse ka tööõiguse valdkonna järelevalvega seotud küsimused. 21. juulil 1992. aastal kinnitas Vabariigi valitsus Tööinspektsiooni põhimääruse. Selle kohaselt oli Tööinspektsiooni põhiülesandeks riikliku töökaitsepoliitika kavandamine ja töökaitsealase tegevuse suunamine ning riiklik järelevalve tööõigusaktide, sealhulgas töökaitsealaste õigusaktide täitmise üle. Aasta lõpuks oli inspektsioonis tööl juba 124 inimest. 

1993 aasta 7–8. septembril toimus Tallinnas suurejooneline rahvusvaheline töökaitsekonverents ja näitus "75 aastat töökaitset Eestis", millest võtsid osa Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) ning Rootsi, Soome, Norra, Taani, Islandi, Leedu ja Läti töökaitse juhtivad ametnikud, samuti Eesti Vabariigi antud valdkonna juhtivad teadurid ja spetsialistid.

27. juunil 1994 moodustati Tallinna ja kõigi maakondade (va. Hiiumaa) järelevalvepiirkonnad.

Töölepingu seaduse ja Töökaitse seaduse jõustumisega pandi alus töösuhete õiguslikule reguleerimisele Eesti Vabariigis. 1993. a jõustusid puhkuseseadus ja töötajate distsiplinaarvastutuse seadus, 1994. aaastal palgaseadus ning töö- ja puhkeaja seadus.

1992. a. Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud Tööinspektsiooni põhimäärus pani Tööinspektsioonile kohustuse teostada riiklikku järelevalvet töökaitse- ja tööõigusaktide täitmise üle. See eeldas juriidilise haridusega tööinspektorite tööle võtmist.

Tööinspektsiooni keskuse struktuuris moodustati 1992. a augustis tööõigusosakond. Sama aasta lõpus töötas osakonnas 6 juristi.

Aastatel 1992–1993 võeti Tööinspektsiooni piirkondadesse kuuluvates maakondade inspektsioonides tööle tööinspektor-juristid. Juristide ülesandeks oli selgitada uute seaduste rakendamist, samuti kontrollida tööandjate tegevust seaduste täitmisel.

Ajaks, mil jõustusid töö- ja puhkeaja seadus ning palgaseadus, olid Tööinspektsiooni kõigis kohalikes asutustes tööl juristid, kellest oli tööandjatele ja töötajatele seaduste rakendamisel märkimisväärne abi.

Töösuhteid reguleerivate õigusaktide rakendamisest tulenevad probleemid on olnud aastaid Tööinspektsiooni oluline tegevusvaldkond. 90% Tööinspektsiooni kohalikesse asutustesse pöördumistest, suuliselt või kirjalikult, oli seotud töösuhteid reguleerivate õigusaktide täitmise probleemidega.

Tööinspektsiooni arengut toetasid mitmed välisriigid, põhiliselt Soome, Taani ja Rootsi. Hiljem lisandus neile Euroopa Liit oma struktuuriüksustega.

Tööinspektsioon seadis sisse suhted Rahvusvahelise Tööinspektorite Assotsiatsiooniga ning Euroopa Liidu Vanemate Tööinspektorite Komiteega.


1995–1997 Töökeskkonnaamet

Vabariigi Valitsuse 1995. a 4. aprilli määrusega nr. 162 reorganiseeriti Tööinspektsioon Töökeskkonnaametiks Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas. Sotsiaalminister nimetas ameti peadirektoriks Mati Järvise. Ameti tegevuse eesmärgiks oli õigusliku aluse loomine ja riikliku järelevalve teostamine tagamaks ohutu, turvaline ja tervislik töökeskkond.

1996. aastal esitati Sotsiaalministeeriumile tööohutuse ja töötervishoiu seaduse eelnõu, mis põhines Euroopa Liidu direktiivil 89/391, ka esitati ministeeriumile seisukohavõtuks tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse seaduse eelnõu, mis põhines Euroopa Nõukogu määrusele 1408 ja Euroopa Liidu sotsiaalkoodeksile.

1996. a septembris jõustunud individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse alusel töötati välja ja kinnitati sotsiaalministri 1996. aasta 11. juuni määrusega nr 186 Töökeskkonnaameti töövaidluskomisjonide põhimäärus. Sellest alates lahendatakse põhiline osa töövaidlustest maakondade tööinspektsioonide juurde moodustatud töövaidluskomisjonides.

Riigi Töökeskkonnaamet likvideeriti sotsiaalministri 18. septembri 1997. a määrusega nr 34 ning taastati Tööinspektsioon. Töökaitsealase õigusloome funktsioonid anti üle Sotsiaalministeeriumis moodustatud töökeskkonna osakonnale. Tööinspektsiooni keskuse koosseisu koondati 37-lt inimeselt 17-ni ning struktuuri jäi kaks põhiüksust – järelevalve ja töökeskkonna osakond.


1998–2008 Tööinspektsioon ja 14 kohalikku inspektsiooni

1998. aasta oktoobrist 1999. aasta lõpuni täitis Tööinspektsiooni peadirektori kohuseid peadirektori asetäitja Juhan Salum, kes oli varem töötanud Tööinspektsioonis 1992. aastast.

Majanduse kiire kasv ja ettevõtjate soov saada kiiresti suurt kasumit sundis ettevõtjaid nii mõnigi kord unustama töötingimuste ohutuse nõuet ja lausa ignoreerima töötajate terviseriske töökohal. Samas nõudsid ja nõuavad jätkuvalt Euroopa Liidu õigusaktid ja normdokumendid ning Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni töökeskkonda reguleerivad konventsioonid ohutuma töökeskkonna loomist ning töötajaile ohutute ja tervislike töötingimuste tagamist.

1999. aasta juunis võttis Riigikogu vastu töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, mis hakkas kehtima sama aasta juulist. Seaduse alusel kehtestati ridamisi õigusakte, mis aitasid kaasa ettevõtete töökeskkonna olulisele paranemisele.

2000. aasta algusest kuni 2006. aasta suveni oli Tööinspektsiooni peadirektoriks Priit Siitan.

Tööinspektsioon on pidevalt täiustanud järelevalve korraldust ja metoodikat, arvestades seejuures töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate õigusaktide nõudeid ning Euroopa Liidu riikide tööinspektsioonide pikaajalisi kogemusi töökeskkonnaalase järelevalve korraldamisel.

Kõige rohkem õpiti tundma ja rakendatud Rootsi, Soome, Taani ja Inglismaa kogemusi. Pärast Eesti Vabariigi töökaitseseaduse ja selle rakendusaktide jõustumist 1992. ja 1993. aastal töötati välja töökaitse riikliku järelevalve korraldamise juhend ja programm, millega määratleti järelevalve liigid ja metoodika, samuti nõuded tööinspektoritele ettevõtete kontrollimiseks.

Pärast EL direktiivide alusel väljatöötatud masinate ja seadmete ohutuse tagamise korra ning isikukaitsevahendite ohutuse ja kaitseomaduste tagamise korra jõustumist 1993. aastal juurutati uus järelevalve meetod – tooteohutuse- ehk turujärelevalve eesmärgiga kontrollida uute masinate, seadmete ja isikukaitsevahendite vastavust ohutuse põhinõuetele nende valmistamisel ja müümisel. See oli tollel ajal väga edumeelne arengusuund, sest sellist järelevalvemeetodit olid alles hiljuti asunud rakendama paljud EL riigid ja Põhjamaad.

Järelevalve korraldust täiustati edaspidi iga kahe aasta järel. Lähtudes arengusuundadest muutusid ka Tööinspektsiooni struktuur, osakondade ja kohalike inspektsioonide ülesanded.

Suuremad muudatused järelevalve metoodikas ja korralduses toimusid 1999. aastal pärast töötervishoiu ja tööohutuse seaduse jõustumist ning Phare projekti “Tööinspektsiooni institutsionaalne arendamine seoses integreerumisega Euroopa Liitu” raames tehtud tööd.

Töötati välja uus järelevalvetöö korraldamise juhend, millega määratleti järelevalvemeetodid, järelevalve tulemuste analüüsi ja töö planeerimise põhimõtted.

Võeti kasutusele uued järelevalvemeetodid: ettevõtete töökeskkonna seisundi hindamine eesmärgiga jagada ettevõtted ohtlikkuse taseme järgi gruppidesse ning sellest sõltuvalt määratleda nende kontrollimise sagedus; nõustav järelevalve eesmärgiga teavitada tööandjaid uutest õigusaktidest, nõustada neid õigusaktide rakendamisel ja saada tagasiside korras tööandjatelt teavet töökeskkonna parandamiseks rakendatud meetmetest. Juurutati uus järelevalvealase tegevuse planeerimise süsteem.

Lähtudes eelnevate aastate järelevalve tulemuste ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste analüüsist, on alates 1999. aastast igal aastal määratletud järelevalve prioriteedid ning püstitatud konkreetsed eesmärgid nendes prioriteetsetes valdkondades. Alustati suuremate ja ohtlikumate ettevõtete töökeskkonna hindamisest ning igal järgneval aastal suunati järelevalvealane tegevus järk-järgult väiksemate ja vähemohtlike ettevõtete kontrollimisele.

Oluline osa järelevalve efektiivsuse tõstmisel on olnud süvendatud sihtkontrollidel ja ohutuskampaaniatel, mis on suunatud töötajate töötingimuste parandamisele ja ohutuse tagamisele üksikutes ohtlikumate tegevusaladega ettevõtetes. 

Sihtkontrollide ja kampaaniate käigus koostati ja jagati tööandjatele juhendmaterjalid, abistamaks tööandjaid töötajate töötingimuste parandamisel ja ohutuse tagamisel. Sihtkontrollide ja kampaaniate tulemustest teavitati tööandjate ja töötajate liite.

2001. aasta juunis külastas Eestit SLIC-i (Euroopa Komisjoni juures asuva Vanemtööinspektorite Komitee) delegatsioon, kes hindas Tööinspektsiooni tegevust Euroopa Liidu liikmesriikide tasemega võrreldes. Esialgsetel hinnangutel jäädi rahule meie järelevalvealase töö planeerimisega ja läbiviimisega ning ametnike koolitusega. Seega oleme järelevalvetöös euroopalike põhimõtete realiseerimisel olnud edukad. See oli ka erapooletu hinnang inspektsiooni kümne aasta tegevusele taasiseseisvunud Eestis.

Hindamiskomisjon tõdes, et Eestis on Tööinspektsioon teinud oma töös edusamme, seda eriti ressursside vähesust arvestades. Välja töötati inspektorite koolitussüsteem ja standardid inspektorite tööle võtmisel ning koolitamisel. Tööinspektsioonist sai sotsiaalpartner riigi tasandil. Aidati kaasa seaduste väljatöötamisel. Välja on töötatud inspektorite koolitussüsteem ja standardid inspektorite tööle võtmisel ja koolitamisel. Tööinspektsioon on sotsiaalpartner riigi tasandil ning on aidanud kaasa seaduste väljatöötamisele. Inspektorid muutusid enesekindlamaks ning nende tööülesannete täitmine muutus efektiivsemaks.

Uudsena alustati 2001. aastal Maksuameti, Politseiameti ja Tööhõiveametiga ühiseid reide töölepinguta töötajate avastamiseks. Reidid on jätkunud tänaseni.

2002. aastasse jäi Phare Consensus III lõpukonverents, millel tehti kokkuvõte Taaniga koostöös toimunud partnerlusprojektist. Kohal olid ka Taani esindajad-eksperdid, kelle panus projekti õnnestumisse oli tähelepanuväärne.

Projekt, mis algas 2001. aasta suvel, käsitles Tööinspektsiooni teavitussüsteemi väljaarendamist. Pooleteise aastaga loodi Euroopa standarditele vastav tööõnnetuste info- ja analüüsisüsteem, jagati Tööinspektsiooni töötajaile koolitusüritustel teadmisi Euroopa töötervishoiualase seadusandluse kohta ning koostati juhendmaterjalid.

2002. aasta alguseks valmis Tööinspektsiooni infosüsteem. Infosüsteemis registreeritakse kõik inspektorite toimingud: kontrollimised, ettekirjutused, nõusolekud, kooskõlastused, tööõnnetuste ja kutsehaiguste materjalid, ehitiste ülevaatused, haldusõigusrikkumised jms. Samuti registreeritakse kõigi töövaidlusasjade materjalid.

2002. aastal sai iga tööinspektsiooni töötaja enda käsutusse tööks vajaliku laua-arvuti. Maakondade tööinspektsioonid said lisaks sülearvutid, mis andsid võimaluse infot registreerida sündmuskohal, samuti digitaalsed fotoaparaadid, mis lubasid digitaalselt fikseerida tööohutusalaseid rikkumisi ja tööõnnetuste asjaolusid. Samuti said kõik inspektsioonid skännerid, et viia digitaalsele kujule saabunud paberdokumendid.   

2003. aasta 1. juulist hakkasid kehtima töötervishoiu ja tööohutuse seaduse muudatused, mis muutsid Tööinspektsiooni töö sisu.

Selgitamaks välja, kui suured on tööõnnetustest tingitud tegelikud kulud Eestis, käivitas Tööinspektsioon koos Taani Töökeskkonnaametiga 2003. aasta veebruaris programmi, millega üritati välja tuua 10 programmis osalenud ettevõttes toimuvate tööõnnetustega seotud kulud ning kõik tööõnnetustega seotud kulud riigi ja ühiskonna tasandil.

Programm tipnes 5. novembril korraldatud konverentsiga, kus üle 60 spetsialisti, töötajate ja tööandjate esindaja arutasid tööõnnetuste kulude väljaarvutamise mudeleid.

2003. aasta lõpus töötas Tööinspektsioonis 146 ametnikku, neist 38 olid kõrgemad, 84 vanem- ja 24 nooremametnikud ning 1 nõunik.

2007. aasta algusest asus Tööinspektsiooni juhtima Katrin Kaarma.


2008–2014 Tööinspektsioon ja 4 kohalikku inspektsiooni

2008. aasta veebruaris muutus Tööinspektsiooni struktuur, mille käigus vähendati kohalike inspektsioonide arvu ja muudeti keskuse töökorraldust. Uue struktuuri järgselt on asutuses varasema 153 ametikoha asemel 131 ametikohta.

Peale reformi on Tööinspektsiooni keskuses 4 osakonda: töökeskkonna, töösuhete,  teabe- ning finants- ja haldusosakond. Varasema 14 piirkonna asemel tekkis 4 kohalikku inspektsiooni: Ida inspektsioon (Ida- ja Lääne-Virumaa), Lõuna inspektsioon (Jõgevamaa, Põlvamaa, Tartumaa, Valgamaa, Viljandimaa, Võrumaa), Lääne inspektsioon (Hiiumaa, Järvamaa, Läänemaa, Pärnumaa, Raplamaa, Saaremaa) ja Põhja inspektsioon (Tallinn ja Harjumaa).

Lisaks struktuurimuutusele toimusid muutused ka asutuse põhiülesannetes, uueks ülesandeks sai ka ennetustööga tegemine. Uues struktuuris nähti ette selleks vastavad ametikohad - igas kohalikus inspektsioonis asus tööle teabespetsialist.

2008. aastal käivitusid mitmed arendusprojektid: alustati organisatsiooni arengukava koostamisega, viidi läbi enesehindamine (CAF), ESF vahendite kaasabil töötati välja kompetentsimudelid erinevatele ametikohtadele ning viidi läbi ametnike pädevust suurendavaid koolitusi ja õppereise EL liikmesriikide tööinspektsioonidesse. 2008. a kevadel toimus Tallinnas Baltimaade Tööinspektsiooni juhtide traditsiooniline kohtumine.


2014-...

2014. aasta 1. jaanuarist asus Tööinspektsiooni peadirektori ametikohuseid täitma Maret Maripuu.